Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.“ (Johannese evangeelium 13,1)
Probleeme oma suhetes käsitleme me kolmel viisil – põgenedes, võideldes või andestades. Mõned valivad põgenemise. Nad jätavad suhte sinnapaika ning alustavad uues kohas uuesti, olles väga üllatunud, kui vanad probleemid taas pinnale kerkivad. Teised võitlevad. Selle tulemusena muutuvad nende suhted lahinguväljaks nind stressist saab eluviis. Kui oled tark, siis valid Kristuse viisi: „Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.“ (Jh 13,1) Jeesus teadis, mis tunne on, kui pead kellegagi koos olema. Ta oli samade inimestega üle kolme aasta koos, nähes samu nägusid. Kuidas suutis Jeesus olla oma jüngritele pühendunud? Kas Jeesusel oli raske Peetrust armastada, teades, et Peetrus ta ühel päeval reedab? Või kas tal oli raske usaldata Toomast, kes tema ülestõusmise küsimärgi alla pani? Kuidas pani Jeesus vastu soovile uued jüngrid leida? Johannes tahtis ühe vaenlase surmata, Peetrus lõikas ühel kõrva küljest ära. Vaid mõned päevad enne Jeesuse surma vaidlesid jüngrid selle üle, kes neist parim on. Kuidas suutis Jeesus neid armastada? Siin on vastus: Jeesus ei vaadanud nende välimuse ja välise peale, vaid ta nägi nende võimekust. Ja lõpuks nad muutusid ning vastasid Jeesuse ootustele. Mitte kõiges ja mitte kogu aeg. Jeesus andestas neile nende vead ja õpetas neile, et armastuses pühendume esmalt endile ja siis teistele.
Kl 1-2 Jh16:19-33 Ps 105:8-15 Õp 30:5-9
