„Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja panedtalle nimeks Jeesus.“ (Luuka evangeelium 1, 31)
Oleme laulnud ,, Püha ööd“ lapsest saati. Laulu sõnad ei ole Piiblist, luuletuse kirjutas Austria preester aastal 1816. Sõnad joonistavad pildi õnnelikust paarist, kes oma vastsündinut imetlevad. Püha seostub meile tihti sõnadega harras ja vaikne. Kuid Joosep ja Maarja ei ööbinud hotellis, vaid laudas – kus lisaks ebamugavatele oludele ka haiseb ja on loomade liikumist. Sel ööl käivitus Jumala plaan – sündis Jeesus, kadunute Päästja. „Kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega ega arvestanud neile nende üleastumisi ning on pannud meisse lepitussõna.“ (2 Kr 5, 19) Jeesus võttis inimkonna patud enda peale, et „meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ (2 Kr 5, 21) Kõige pühamal ööl saime me vaimsele ja moraalsele pimedusele valguse tooja Jeesuse. Meie hirmude asemel saime me rahu ja kindla rõõmu, et oleme tema igavese andestuse pälvinud inimesed.
2 Tm 1-4 Jh 19:31-42 Ps 128 Pro 31:10-13
