„Nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses.“ (Roomlastele 12,5)
Piiblis kirjeldatakse kristlase elu sõjaliste terminitega: võitlus, võit, võitmine ja lahing. Oled vaimses sõjas ja vajad abi. Kristlaseks saades saab Sinust Jumala armee liige. Kujuta ette, et lähed sõjaväekomisjoni ja soovid väkke astuda. Nad ütlevad: „Tore, kirjutage siia alla.“ Kuid Sina kiirustad ütlema: „Oot-oot! Mul on mõned tingimused. Ma ei taha mingi kindla sõjaväeosa juurde kuuluda, ma tahan ise valida ja ringi liikuda. Ma olen hea meelega sõjaväes, kuid ma ei taha kindlasse väeossa kuuluda. Ja kui sõda mingis piirkonnas liiga ohtlikuks läheb, siis soovin ma võimalust mujale liikuda ja mõne teise väeosaga ühineda. Ja kui mulle selle juhid ei meeldi, siis tahan võimalust uus valida.“ Kas tahaksid, et Sinu kõrval võitleb sellise mõttelaadiga inimene? Ilmselt mitte. Kuid väga paljud kristlased on just sellise suhtumisega. Nad hõljuvad ühest kirikust teise ega ole ühegi osa. Võitluse ajal on nad isetegevuslikult ilma loata lahinguvaäljalt lahkunud. Piiblis ei ole kirjeldatud kristlast, kes kuskile ei kuulu. Kirikus käimise ja kirikusse kuulumise vahe on sama, mis elada koos või olla abielus. Vahe on pühendumus. Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.” (Jh 13,35) Armastada kaugelt on raske, selle asemel pühendu ja ühine.
1Mo 37-39 Lk 9:1-17 Ps 134 Õp 4:5-13
