„Et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Efeslastele 4, 15)
Jon Walker kirjutas: „Raske on silmitsi seista, kergem on olla pealiskaudne ning teist demoniseerida, kui me nendega nõus ei ole ja kõige esimese probleemi peale ära joosta. Kuid Piiblis on kirjas, et „õige vastus on otsekui suudlus huultele,“ (Õp 24,26) mis suhet tugevamaks teeb. Ausus hoiab meie suhteid ja muudab need ehtsaks, vabastades meid tõtt rääkima armastuses ilma valede ja teeskluseta. Räägi oma vennale tõtt.“ „Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed.“ (Ef 4, 25) Kirjanik Annette Smith kirjutas: „Delikaatsed teemad on keerulised ka heade sõprade vahel. Ometi on suhted vigadega inimeste vahel, kes teevad vigu ja satuvad probleemidesse. Sõbrad peaksid saama üksteise peale toetuda, mitte ainult rõõmus ja kinnituses, vaid ka juhendamises ja parandamises. Sõprusele pühendudes näitame, et hoolime sügavamal tasandil, me julgeme kõva häälega ka kaalukaid sõnu öelda, kui näeme, et sõbral neid vaja on. Tõeline sõprus on korraga rõõm ja vastutus. Vältides valusast, ohtlikust või Jumalale mitte meelepärasest tegevusest rääkimist on mitte sõprust ja sõpra austada. Kui meile on on usaldatud sõpruse õnnistus, siis peame neid armastama piisavalt selleks, et olla valmis valu, äratõukamist ja isegi viha taluma. Tõde ravib lõpuks terveks. Delikaatsetest ja valusatest asjadest rääkimine peaks käima koos siira ja puhta motiiviga.“ Piiblis on kirjas: „Et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Ef 4, 15) Armastusest läbi leotatud sõnad ei tee haiget, vaid parandavad. 1 Mo 13-16 Lk 6:37-49 Ps 107:10-16 Õp 3:19-20
