„Igaühel on kanda oma koorem.“ (Galaatlastele 6,5)
Iseenda, oma mõtete ja oma tegude eest vastutav olla on oluline panus toimivasse suhtesse. Kuid mõnikord liigume tervisliku piiridest ebatervislikku ja võtame teise inimese eest vastutuse endale, kasutades seda kui ettekäänet, et enda eest mitte vastutada. Tuues ettekäändeks planeerimata raseduse ettekäändeks, et mitte edasi õppida. Või öeldes, et jäime laste pärast õnnetusse abiellu. Keskendume liiga palju teistele inimestele, võtame vastutuse nende eest enda peale ega ürita leida oma olukorrale lahendust. Pikapeale muutuvad raskused osaks meie identiteedist. Me lihtsalt viriseme, muutudes kroonilisteks nurisejateks. Mõnikord on meie kurvad lood lihtsalt ettekäänded, et süüdistada teisi oma olukorras. Nii ei pea ise vastutama. Me kõik teeme elus otsuseid, kas minna või mitte, hakata vastu või eirata, viriseda või leida lahendus. Pole vaja võtta kellegi teise eest vastutust ja enda vastutusest mööda hiilida. Piiblis on kirjas: „Aga igaüks katsugu läbi oma töö ja siis ta võib kiidelda üksi iseendas, mitte teistele, sest igaühel on kanda oma koorem.“ (Gl 6, 4-5)
2 Kr 11:16 – 13:14 Mk 15:1-11 Ps 54 Õp 21:18-21
