„Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.“ (Roomlastele 8, 18)
1857.aastal pidas David Livingstone Cambridge´i Ülikoolis järgmise kõne: „Inimesed räägivad ohvrist, mille tõin, veetes nii palju aega Aafrikas. Pühkigem ära see sõna sellises tähenduses! See ei ole mingi ohver. Öelgem, et see on privileeg. Mure, haigus, kannatamine või oht meie elu tavaliste mugavuste seas sunnivad meid peatuma, panevad vaimu värisema ja teevad hinge raskeks. Aga kestku see vaid hetke. Kõik see ei ole midagi selle au kõrval, mida meile ja meie jaoks avaldatakse. Me ei toonud mingit ohvrit.“ Jumalat teenides saad alati rohkem tagasi, kui ära pidid andma. Ja kui saad rohkem tagasi, kui andsid, siis kas üldse ohverdasid midagi? „Peetrus hakkas talle rääkima: „Vaata, meie oleme jätnud kõik maha ja järgnenud sulle!” Jeesus lausus: „Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on maha jätnud maja või vennad või õed või ema või isa või lapsed või põllud minu pärast ja evangeeliumi pärast ega saaks vastu nüüd, selsamal ajal sajavõrra maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde tagakiusamise kestelgi ning tuleval ajastul igavest elu.“ (Mk 10, 28-30) Oma elu lõpul kahetsed vaid seda, et ei otsinud ega teeninud Jumalat rohkem ega hakanud sellega varem peale.
Rm 1:1 – 3:20 Lk 4:31-44 Ps 89:38-52 Õp 3:1-2
