“…kui ma kardan, loodan ma sinu peale…” Psalm 56:4
Kas hirm sunnib Sind kellegi eest peitu pugema? Ülemuse eest? Abikaasa eest? Kangekaelse lapse eest? Viriseva kolleegi eest? Kui Jumal küsis Aadamalt: “Kus sa oled?”, kostis Aadam: “Ma kuulsin su häält rohuaias ja kartsin…” (1Ms 3:9-10). Sellest ajast peale oleme me kõik end millegi eest peitnud. Me peidame end sunnitud naeratuse või “sobilike” sõnade taha, mida me tegelikult ei mõtle ning sotsiaalsete rituaalide taha, mida sisimas põlgame. Või veel hullem, me peidame end asjade eest, millesse me küll usume, kuid mida me ei väljenda, kartes seda, mida inimesed öelda või mõelda võivad. Me püüame vältida vastandumisega kaasnevat valu ja tagajärgedega tegelemiseks kuluvat vaimujõudu. Lühiajalises perspektiivis võib olla lihtsam teha nägu, et miski ei häirigi Sind, teeselda, et oled nõus, kuigi tegelikult ei ole. Pikemas perspektiivis see ei toimi, sest rahu ei tähenda vastuolude puudumist. Kui vaikime, et vältida vastandumist, väldime kokkuvõttes midagi palju tähtsamat – suhteid. Näiteks, kui me ei võta töö juures sõna, kartes segadust tekitada, oleme lõpuks nördinud, võõrdume kaastöötajatest ja võime lasta käest võimaluse asju paremaks muuta. Kui kardame vastanduda oma abikaasaga, kuigi oleks võinud seda armastuses ja ilma vihata teha, hakkame lõpuks teineteisest emotsionaalselt võõranduma. Kui pelgame oma usku jagada, kartes, et jääme naerualuseks, laseme käest võimaluse anda lootust kellelegi, kes seda tõeliselt vajab. Seepärast tõuse ja ütle koos psalmistiga: “…kui ma kardan, loodan ma sinu peale…” Astu oma hirmudele vastu, tule peidust välja ja hakka elama!
Piiblisalmid tänaseks: Jesaja 22-24; Tiitusele 2
