„Kõik on võimalik sellele, kes usub.” (Markuse 9, 23)
Kord tuli mures isa Jeesuse juurde ja ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on langetõbine ja kannatab hirmsasti, sageli kukub ta tulle ja sageli vette! Ma tõin ta sinu jüngrite juurde, kuid nemad ei suutnud teda terveks teha.” (Mt 17, 15-16) Pane tähele, et isa ei võtnud poja tulle ja vette kukkumise eest vastutust, vaid pani süü jüngrite peale, kes teda terveks ei suutnud teha. Iga kord, kui oleme hädas, süüdistame selles suure tõenäosusega pastorit, kirikut, ülemust, perekonda, oma välimust või veel midagi muud. Me ei tunnista, et ise käe tulle panime või peaegu ära uppusime, kuna hüppasime, pea ees, vette ilma ujuda oskamata. Kui Jeesus oli poisi terveks teinud, siis küsisid jüngrid tema käest: „Mispärast meie ei suutnud teda välja ajada?” (Mt 17, 19) See on sama hea, kui küsida, miks abielu ei toimi või võlg väiksemaks ei jää. Jeesus vastas: „Teie nõdra usu pärast.“ (Mt 17,20) Mõnikord on vaja usku, mis ei vaja teiste heakskiitu ning ei hooli sellest, kas oled teistega sarnane. Selline usk pani Noa ütlema, et kuigi vihma pole olnud ja inimesed mind ei usu, teen ikka nagu Jumal öelnud on. Paulus kirjutas: „Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.“ (Ef 6, 13) Jääda püsima millel? Jumala Sõnal, sest kõige lõpuks on just see,mis toimib. Sf 1-3 Jh 7:1-13 Ps 104:24-35 Õp 24:28-29
