„Aga Jumala armust olen ma see, kes olen.“ (1. Korintlastele 15, 10)
Räägitakse lugu poisist, kes tuli koju, aga ei teadnud, et emal oli pastor külas. Poisil oli käes surnud rott ja sisenedes hakkas ta kõva häälega rääkima: „Ema, sa ei arva ära, mis juhtus. Garaažis jooksis rott ringi. Ma nägin seda, viskasin kiviga ja sain pihta. Rott jäi lebama, ma läksin ta juurde ja astusin jalaga peale. Siis võtsin roti üles ja loopisin vastu seina.“ Siis märkas poiss, et ema polnud üksi ning ema pilk oli valmis poisi teise ilma saatma. Poiss tõstis selle peale roti üles ja ütles pühaliku häälega: „Ja siis kutsus Issand roti koju.“ Kui oleks olemas kirik, kus inimesed lihtsalt nemad ise saaksid olla ning tulla oma katkisuse ja koormatega, kui oleks grupp, kus kõiki armastataks ja keegi ei teeskleks, siis ei oleks meil kirikutes piisavalt ruumi. Paulus tunnistas, et käitus ise vahete-vahel kahepalgeliselt. Ta rääkis aegadest, kui tahtis teha head, kui välja tuli halb. Ometi ei andnud ta alla, sest teadis, et ta oli protsessis. „Mina ju olen apostlite seast kõige väiksem, see, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest ma olen taga kiusanud Jumala kogudust. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm minu vastu ei ole läinud tühja.“ (1 Kr 15, 9-10)
4 Ms 3:1 – 4:33 Mt 9:14-26 Ps 104:1-23 Õp 3:9-10
