„Jeesus ütles neile: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi.“ (Johannese evangeelium 6, 35)
Peale Teist maailmasõnda oli Euroopa üle ujutatud näljastest kodututest lastest, kes olid sõja tõttu orvuks jäänud. Lapsed saadeti suurtesse laagritesse, kus nende eest hoolt kanti ja süüa anti. Ometi ei maganud nad öösel hästi, nihelesid, kartsid ja olid närvilised. Laste eest hoolt kandavad inimesed olid murest murtud, kuni üks psühholoog soovitas igale lapsele õhtul leivatükk anda. Mitte söömisek,s vaid voodisse kaasa võtmiseks. Tulemus oli hämmastav. Lapsed magasid terve öö rahulikult, sest teadsid, et neil on järgmisel päeval midagi süüa. Leiva käes hoidmine andis neile turvatunde, tähtsuse ja rõõmu. Nad tundsid, et ohtu ei ole, et keegi hoolib neist ning et ka homme on leib olemas. Neid kolme oli lastel vaja ja sama kehtib ka Sinu kohta. Jeesus pakub kõike eelnevat. Kui Jeesus ültes: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi,“ (Jh 6, 35) siis ütles ta, et tema on Sinu hingele sama, mis toit Sinu kehale. Leib on üks kõige levinumaid toiduaineid maailmas. Leib ei kuulu ühelegi piirkonnale ega rahvusele. Leiba või saia on igas suuruses ja kujus. Jeesus tuletab meile meelde, et tema on meie toit igal ajal ja igal pool. Loe Piiblit ja saa nii kätte oma päevane portsjon vaimuleiba. 2Ms 10-12 Jh 1:29-42 Ps 29 Õp 26:4-6
