„Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust.“ (Psalmid 23,1)
On kerge öelda, et Jumal on mu karjane. Kas lihtsalt ütleid neid sõnu või usud seda päriselt? Küsi endalt, kelle poole abi vajades pöördud? Enmik inimesi läheb Jumala juurde siis, kui kõik muu on proovitud. Kui mitte miski ei enam ei toimi, siis hakkavad nad palvetama. Mõtle oma viimase suure katsumuse peale. Kelle või mille poole tookord esimesena pöördusid, see ongi Sinu karjane. Üks mees oli kord Aafrika vihmametsas reisil ja järgnes giidile. Sügavamale džunglisse minnes pidi giid matšeetaga neile teed tegema. Mees küsis giidilt: „Kuidas sa tead, kuhu me minema peame? Kus tee on?“ Giid vastas, et tema ongi tee. Elu on kui džungel ja Sul on vaja giidi, kes teab, kuhu minna ja mida teha tuleb. Kes siin Maa peal selleks ülesandeks sobib? Ainult Jumal! Sinu elus ei ole päevagi, kui Sa tema juhatust ei vaja ja see on iga päev olemas. Piiblis on kirjas: „Lambad kuulevad ta häält, tema hüüab oma lambaid nimepidi ning viib nad välja ning lambad järgnevad talle, sest nad tunnevad tema häält.“ (Jh 10, 3-4) Milline lubadus! Sinu tähelepanu eest võitlevad igasugused hääled, seahulgas ka need, kes Sinust tegelikult üldse ei hooli. Kuid Jeesuse, Sinu karjase, häält võid alati usaldada. Seepärast ongi vajalik tema häält tunda. Jr 45 -48 Mk 2:13 -17 Ps 25:16 -22 Õp 10:4 – 7
