„Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.“ (Jaakobuse kiri 1, 19)
Sinu sõnadel on nii suur kaal, et Jaakobus pühendas teemale peaaegu terve peatüki oma kirjas. (vt Jk 3, 1-12) Sõnad võivad õnnistada, katki teha, aidata ja haavata. Inimesed, kellele sõnad on haavu tekitanud, kannavad neid arme terve elu. Lapsed on oma vanematelt kuulnud valusaid kommentaare ning oma vanemaid uskudes on nad lubanud neil sõnadel enda minapilti ja eneseväärtust kujundada. On vanemaid, kes on oma lapsi tunnustanud ja hoidnud. Need lapsed usuvad oma vanemaid ja nende minapilt kujuneb positiivseks. Jaakobus ütles kolm erinevat asja inimese keele kohta ja ilmestas iga näidet kahel viisil. Esiteks tuletas ta meelde, et kõnet saab kontrollida ja juhtida ning tõi näiteks hobusepäitsed ja laevakiilu. Teiseks ütles ta, et kõne võib olla hävitav kui tuli ja mürk. Viimaks ütles ta, et tülitsev kõne võib olla petlik ning ilmestas seda allikavee ja viigipuuga. Sinu sõnad näitavad, mis on Su südames. Kui neid edastame, siis on neil võim aidata, lõhkuda, ära hoida või tervendada. Taavet teadis, et öeldud sõnu enam tagasi ei saa ja palvetas seepärast: „Issand, pane valvur mu suu ette, hoidja mu huulte uksele!“ (Ps 141,3)
Tn 2:24-49 Js 47:12-15 Ap 16:16-34
