„Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega.“ (Efeslastele 4, 31)
Jeesusele sarnaselt oleme loodud Jumala järgi, kes oma tundeid väljendab. Ei Isa ega Poeg kartnud ega häbenenud oma tundeid ning ka Sina ei peaks seda tegema. Piiblis on kirjas, et Jumala süda murdus oma laste pärast. (vt Hs 11, 8-9) Jeesus nuttis oma sõbra Laatsaruse pärast (vt Jh 11,35). Ta vihastas rahalaenajate peale templis. (vt Lk 19, 45-46) Meie oma tunnete osas ei ole me ei panti võetud ega hirmul põgenikud. Jumal tahab, et me tunneksime, mõistaksime nende sõnumit ning otsiksime tema nõustamist, et tunded tema auks ja teiste kasuks pöörata. Laulik rääkis tihti Jumalale oma tunnetest. „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.“ (Ps 22,1) Mida ta küll tundis, kui neid sõnu ütles? Hirmu, paanikat, segadust, pettumust ja reetmist. Kuid pane tähele, mida ta tegi. Ta rääkis sellest Jumalale ja palus tema abi: „Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!“ (Ps 22,12) Taaveti lähenemine oli julge ning ta sai abi: „Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.“ (Ps 22,25) Oma tunded Jumala ette tuues avastad, et „Issandat kiidavad, kes teda otsivad!“ (Ps 22, 27)
Jos 19:24 – 21:45 Jh 16:12-18 Ps 2 Õp 28:25-28
