„Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada.“ (Johannese ilmutus 7,9)
Unistuste majja kolides kerkib oluline küsimus: kes on Sinu naabrid? Taeva imesid kirjeldades ütles Johannes: „Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: „Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!”“ (Ilm 7,9-10) Kirjanik Max Lucado rääkis loo oma sõbrast pühapäevakooliõpetajast Joyst ja tema häbelikust üheksa-aastasest õpilasest Barbarast. Tütarlaps oli vaesest perekonnast. Lucado kirjutas: „Barbara raske põli oli muutnud ta kartlikuks ja ebakindlaks. Laps ei teinud nädalaid klassis suud lahti. Sel ajal, kui teised lapsed omavahel rääksid, ta ainult istus. Kui teised laulsid, oli ta vakka. Ka siis, kui teised itsitasid, oli tema tasa. Alati kohal. Alati kõrvad kikkis. Alati vakka. Kuni päevani, mil Joy rääkis taevast ja Jumala nägemisest. Ta rääkis pisarateta silmadest ja surematutest eludest. Barbara oli imetlust täis. Ta ei suutnud silmi Joy pealt ära pöörata. Ta kuulas ahnelt. Siis tõsis ta käe. „Pr Joy?“ Joy oli hämmingus. Barbara ei olnud kunagi varem küsimusi esitanud. „Jah, Barbara.“ „Kas taevas on minusuguste tüdrukute jaoks?“ Vastus on jah! Taevas on nii Barbara kui Sinu jaoks!
Am 5:18 – 9:15 Lk 19:11-27 Ps 103:13-22 Õp19:17
