Vaikne Laupäev
„See on lõpetatud!” (Johannese evangeelium 19, 30
Vana Testamendi ajal andestas Jumal inimesele, kui ta tõi altarile ohvritalle, kus preester selle verd valas ning nii lepitust pakkus. Aabel oli esimene, kes seda tegi. (vt 1 Ms 4,4) Kui Saalomon oma templit pühitses, siis ohverdas ta sada kakskümmend tuhat lammast ja kakskümmend kaks tuhat härga kogu rahva eest. Vana Testamendi aegses Tabernaaklis ei tohtinud ohvrituli kunagi kustuda ja pidi kogu aeg põlema. Iisraellased kandsid tuld endaga kaasas ja arvatavasti suri Ketsemani aia ja Lihavõtete vahel vähemalt sada tuhat lammast. Kuid sellest verest ei saanud mitte üks piisk me patte lunastada. Need patud lükati lihtsalt ettepoole, oodates, et tuleks tall, kelle ohverdus kõik ohvriannid lõpetaks, preester, kelle töö kõigile igaveseks lunastuse tooks. Kõik see juhtus siis, kui Jeesus hüüdis: „See on lõpetatud!” Heebrea keeles tähendab see, et kõik on makstud. Sel hetkel templis inimesi ja Jumalat eraldanud eesriie rebenes. Täna võime igal ajal minna sinna, kuhu varem vaid kord aastas minna sai – Jumala ligiollu, teades, et oleme armastatud, hoitud, Jeesuse verega kaetud ja õiglased. Seega „läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (Hb 4, 16) Jr 28-30 Lk 23:50-56 Ps 72:12-20 Pro 9:7-9
