„Aga need, kes joovad, ei tunne enam kunagi janu.” (Johannese 4,14)
Jeesus palus naiselt kaevu ääres juua. Üllatunud, et juut samaarlasega räägib, küsis naine, miks Jeesus tema käest vett palub. Ta vastas: „Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett. Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi.” (Jh 4,10,13-14) Pane tähele, et Jeesus ütles „seda vett” ja „vett, mida mina annan.” Jeesus ei rääkinud vee kvaliteedist. Ta rääkis naisele tema viiest luhtunud abielust ja mehest, kellega ta hetkel koos elas. Tõsi, naisel ei olnud õrna aimugi, kust ja kuidas leida rahuldust, mille järele ta janunes. Üks luhtunud suhe teise järel ei kustutanud janu. Naise vastus luhtunud suhtele oli järgmine luhtunud suhe, eeldades, et järgmine suhe lõpuks toimib. Jeesus ei kritiseerinud naist. Ta pakkus rohtu tühjuse vastu. „Igaüks, kes joob vett, mida mina annan, ei tunne enam janu”. Ükskõik, kust Sa ka ei otsi rahulolu, kas narkootikumidest, alkoholist, pornograafiast, rahast või populaarsusest – see on vesi, mis ei täida. Jeesusele keskendudes, temaga koos olles, rääkides ja tema sõna juues kustutad oma sees oleva janu.
Piiblisalmid tänaseks: Ilmutuse 17-19
