Ta andis oma hinnaliseima aarde 

„Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!“ (2. Korintlastele 9, 15)
Ühel pärastlõunal istus väike tüdruk Pete Richardsoni antiigipoe ees ja uuris asju vaateaknal. Siis läks ta sisse ja küsis luba vaadata siniseid helmeid. Kui Pete nad letile pani, oli ütles ta: „Need on täpselt õiged. Kas te pakiksite nad mulle sisse. Need on kingitus minu õele. Ta hoolitseb minu eest. Need on meie esimesed jõulud alates ema surmast ja ma olen otsinud õiget kingitust.“ „Kui palju sul raha on?“ küsis Pete ettevaatlikult. Valades kotikesest mündid letile, ütles tüdruk: „Ma tegin oma kassa tühjaks.“ Pete võttis kaelakee kätte ja vaatas hinnasilti nii, et tema nägi mis seal oli, aga tüdruk mitte. „Mis su nimi on?“ küsis ta, taharuumi minnes. „Jean Grace“ vastas tüdruk. Pete tuli leti ette tagasi ilusa kingipakiga ning väike tüdruk tänas teda ning läks ära. Jõululaupäeval, kui viimane ostja läinud oli ja ta poodi sulgema hakkas, tormas poodi noor naine ja ulatas talle tuttava pakikese. „Kas mäletate, kellele selle müüsite?“ „Tüdruk nimega Jean ostis selle oma vanemale õele,“ vastas ta. „Kui palju need väärt on,“ küsis noor naine. „Hind,“ vastas Pete, „on alati vaid müüja ja ostja vaheline asi.“ „Aga kuidas ta nende eest maksta sai?“ Ettevaatlikult kingitust uuesti paberisse pakkides vastas mees: „Ta maksis kõige kõrgema hinna, mida keegi maksta suudab. Ta andis kõik, mis ta oli.“ Kui Jumal „läkitas oma Poja“ (Gl 4,4) meid lunastama, siis andis ta kõik, mis ta oli. „Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!“ (2 Kr 9, 15) Mi 1-4  Jh 19:1-16 Ps 12 Õp 31:1-5