“…su vend oli … kadunud ja on leitud.” Luuka 15:32
Kadunud poeg ei teadnud tegelikult, missugune ta isa on või mida isa tema vastu tunneb enne, kui oli kodunt lahkunud. Tagasi vaadates mõtles ta: “Ma jätsin maha parima, mis mul kunagi olnud on!” Sigade aedikus jäi ta mõttesse, vaatas ringi ja ütles: “See pole küll elu, mis mulle on määratud.” Sel hetkel tegi ta elus otsustava pöörde. Peale kadunud poja naasmist korraldas isa tema auks suure peo. Kui kadunud poeg sai ilmutuse sellest, missugune ta isa on, sai ta lõpuks aru, kes ta ise on ja alles siis sai ta südamerahus pidutseda. Kuni Sa ei avasta, kes ja missugune on Jumal ning kes Sa ise oled, polegi midagi tähistada ega millegi pärast pidutseda.
Sa püüad jätkuvalt armastust välja teenida, inimestele meeldima hakata, nende tähelepanu pälvida ja õigeid sidemeid luua, püüad liikuda õiges kohas, õigel ajal, õiges seltskonnas, et jõuda õigesse punkti ja nõnda edasi. Kui aga mõistad, kes Su Isa on ning kes Sa ise oled, tõused ja lähed koju tagasi ning istud laua taha oma õigusjärgsele kohale. Sa pole siis enam üksildane. Sul pole enam süütunnet. Sul pole millestki puudust. Pane tähele Isa sõnu: “Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.” (s 32). Kodunt lahkudes oli kadunud poeg öelnud: “Isa, anna mulle kätte see osa varandusest, mis saab minule!” (s 12). Peagi sai ta aru, et kogu ilma “vara” ei tähenda midagi ilma kindlustundeta, mis tuleneb isa armastusest. Kas mõistad seda?
Piiblisalmid tänaseks: Jesaja 5-7; 2Tm 2
