“…elusta mind oma teedel! Kinnita oma sulasele oma sõna…” Psalm 119:37-38
Ühel külmal taveõhtul astus Jane Johnson Struck kodunt välja, et viia õhtusöök hiljuti surnud sõbra perele. Liiklusummikus istumine lõi niigi tiheda päevaplaani veel enam sassi ning tal hakkas endast hale. Kohale jõudes avastas ta, et kedagi polegi kodus ning see ajas ta suisa vihale. Ta helistas mobiililt sõprade lauatelefonile, et jätta neile oma käigust teade ning jäi tummaks, kui automaatvastajast kõlas tuttav hääl, mis laulis: “Haara kuub ja korja kübar üles, jäta mured trepile, sest tänava päiksepoolsel küljel võib elu olla nii kaunis!” See oli ta sõber Annie, kes pärast pikka võitlust rinnavähiga suri, jättes maha kolm last ja leinava kaasa. Struck kirjutab: “Inimesed, keda olid puudutanud Annie võrratu isiksus ja visadus ning tema tunnistus kurnava ja ebaõiglase olukorra palge ees, polnud oodanud, et võivad automaatvastajas ta häält kuulda. Tema alistamatu vaim hämmastas mind. Ta rääkis meile avameelsest oma prognoosist, kuid ei häbenenud samas Jumalale au andmast armu ja rahu eest, mis teda täitis. Ta teadis, et tulgu, mis tuleb, Jeesusega elatud elu on rännak tänava päikselisel poolel.” Psalmist palvetas: ““…elusta mind oma teedel! Kinnita oma sulasele oma sõna…” Struck jätkab: “Telefonis Annie häält kuulates tundsin, et Jumal kasutab tema elu isegi ta surma kaudu, et mulle väljakutse saata. Koju sõites mõtisklesin selle üle, kuidas Jumal valgustab isegi pimedaimat teekonda, kuidas enesehaletsus hoiab mind elu magusamat mekki tundmast ning see pani mind isekate suhtumiste pärast andestust paluma. See oli võimas meeldetuletus sellest, et kord tuleb päev, mil elu tänava päikselisel poolel on täiuslik – taevas, kus pole pimedust, häda ega surma.”
Piiblisalmid tänaseks: 1. Moosese 6-9; Matteuse 3
