Täis armu ja tõde.“ (Johannese evangeelium 1, 14)
Mõned meist on armu täis, aga ei korrigeeri kedagi ning teised jälle on õigust täis, kuid armus kitsid. Jeesus oli korraga täis nii tõde kui armu ja ka meie peaksime sellise tasakaaluni püüdlema. Kord sai mees, kelle huvi kristluse ja usu vastu peaegu olematu, omale naabriks kristlased. Nad suhtlesid nagu naabrid ikka, tervitades, mõnikord üksteiselt midagi laenates ja üleüldistest asjadest üle aia rääkides. Kuid siis juhtus, et mehe naine suri. Peale naise surma kirjutas mees järgmist: „Olin täielikus meeleheites. Ma korraldasin matuseid justkui unes. Peale matusetalitust läksin jalutama ja kõndisin terve öö. Aga ma ei olnud üksi. Minu naaber, kes ilmselt mu pärast murest oli, oli kogu selle aja minuga. Ta ei öelnud midagi, ta ei käinud isegi minu kõrval. Ta lihtsalt käis mul järgi. Kui päike lõpuks tõusis, siis tuli ta mu juurde ja ütles: „Tule, lähme sööme hommikust.“ Nüüd käin ma kirikus. Oma naabri kirikus. Usk, mis toodab kellegi, kes nii hoolib nagu mu naaber, on midagi, millest ma rohkem teada tahan. Ma tahan armastada ja olla niimoodi armastatud kogu oma ülejäänud elu.“ Ükskõik, milline põllumees võib öelda, et seemet saab külvata vaid ettevalmistatud pinnasesse. „Armastus olgu siiras.“ (Rm 12,9) Inimesi armuga koheldes avavad nad oma südamed ja meeled tõele, mida nendega jagad. Km 19:16 – 21:25 Mk 11:27-33 Ps 45 Õp 13:13-16
