„Peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast.“ (Fl 2,3)
Teisi võib õppida armastama ja aksepteerima ilma nende arvamustega nõustumise või nende tegevuse või elustiiliga kaasaminemiseta. Oluline on näha inimesi isiksustena. Mida enam mõistad, et teatud erinevustele vaatamata oleme me kõik inimesed ja oma Isa näo järgi loodud, seda vabamad oleme oma ühistele vajadustele keskenduma. Kui me teise inimese motiive, vaateid või isiksust ei mõista, siis arvame neist kõige halvemat ning reageerime ärrituse ja vihaga. Suhtlemine ja usaldus viivad kaugele, suurendades kannatust ja mõistmist meist erinevate inimeste vastu. Neid kahte eelnevat võid suhtes kasvatada õigeid küsimusi küsides. Tihti kardame me inimeste käest küsida, milles nende probleem on. Kui me küsime, siis teeme seda nii, et nende hirm ja vaenulikkus kasvavad. Esitades selle küsimuse headusega ja viisakal ning armu välja näitaval viisil, aitame inimestel avaneda ja õpime neid paremini tundma. Huumorimeel aitab ebakõla ja konflikti puhul asju leevendada. Selline konstruktiivne vahetus ehitab usalduse, mis omakorda suurendab paremat ja rohkem kommunikatsiooni. Piiblis on teiste armastamise ja teistega leppimise osas kõrged nõudmised. Paulus kirjutas: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus.“ (1 Kr 13,1) 2 Aj 7:12-16 Mt 6:5-15 Lk 18:1-8
