“Kui ma olin väeti laps… Aga kui ma sain meheks…” 1. Korintlastele 13:11
Kas oled vahel mõlenud, saab Su teismeline üldse kunagi küpseks? Tere tulemast lapsevanemaks olemise raskeimasse faasi! Teismelise tuju võib peadpööritava kiirusega muutuda optimismist pessimismiks, põnevusest tüdimuseks, enesekindlusest kahtlemiseks, õnnest meeleheiteks, seltskondlikkusest eraklikuks, rahulikust olekust kergemeelsuseks, koostöövalmidusest vastandumiseks. Kui neilt küsida: “Mis viga on?”, kostavad nad: “Mitte midagi!” või “Ma ei tea.” Tõepoolest, nad ei teagi! Hormoonid möllavad ja laps loovib lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel, vajades Su mõistmist ja kannatlikkust. Nende jaoks võib muidu põnev noorukiiga tunduda veider, piinlik ja kimbatusseviiv. Lapsed teavad oma maailma rolle ja reegleid, täiskasvanud teavad enda omi. Lastelt oodatakse lapsele kohast käitumist ja täiskasvanutelt täiskasvanule kohast käitumist. Teismelistel on aga mõlema tunnuseid, ometi ei kuulu nad õieti kummagi hulka. Kui nad käituvad lapselikult, keelatakse neil olla lapsik. Me küsime: “Millal sa juba suureks kasvad?” Kui nad käituvad täiskasvanulikult, keelatakse neile täiskasvanu eesõiguseid, öeldes: “Muidugi sa ei saa seda, sa oled ju veel laps!” Täiskasvanute ja laste maailmad on võrdlemisi erinevad, kindlapiirilised ja ennustatavad. Kuid see pole nii teismelise ebamäärases maailmapildis. Nad pendeldavad kahe maailma vahel, pole kunagi kindlad, on nad liha või kala, täiskasvanud või lapsed. Nii tõmbabki neid eakaaslaste poole, kes küll jagavad, ent ei mõista nende kogemusi. Mida nad tegelikult vajavad? Vanemaid, kes neid mõistavad ja kindlat seljatagust pakuvad. “Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin …, mõtlesin …, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed.”
Piiblisalmid tänaseks: 2. Ajaraamat 6-7; Roomlastele 9
