“…riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses…” Efeslastele 4:24
Üks asi on tõde igatseda, kuid selleks, et tõe poole püüelda, “…tuleb jätta oma … vana loomus … ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt…” (s 22-24). Keegi on kirjutanud: “Meis peab olema valmisolek pidada maha vestlusi, mida meie “vana mina” oleks vältinud. See pole kerge ning nõuab kõvasti alandlikkust ja leppimist sellega, et olukord võib muutuda ebamugavaks. Kiireim abinõu on kõige viivitamatum ja ebamugavam – kohene ülestunnistus. Olen seda proovinud. Ühel peol rääkisid naised ühte organisatsiooni kuulumisest ning ma soovisin seltskonda sulanduda ja ütlesin, et olen samuti üritanud sinna pääseda, kuid pole kunagi jalga ukse vahele saanud. Ma teadsin, et valetan. Ma polnud iial soovinud sellele aega raisata, igasugused komiteed tekitavad minus allergiat!
Niisiis, kuigi mu kavatsused olid head, oli teostus väga kohmakas ja ma pahvatasin: “Vabandust, tegelikult ma valetasin teile. Ma pole end kunagi sinna vabatahtlikuks pakkunud ega seda iial soovinudki” Kõik jäid vait ja ma püüdsin meenutada, kuhu oma käekoti olin pannud, et sealt kiiresti jalga lasta, kui kõik imekombel naerma purskasid. Ükskõik, kui ebamugav see on, tõde teeb meid vabaks. Tõe poole püüdlemine on nagu lõhe teekond vastuvoolu, meil tuleb sõna otseses mõttes minna vastuvoolu. Maailm ütleb, et tõde saab muuta vastavalt olukordadele, võrdlustele, uutele andmetele ja kogemustele. Kuid lõplik tõde ei ole relatiivne. Seda ei saa täiustada ega mugandada, et see meie tujude ja eelistustega sobiks. Seepärast ongi südame olukord nii tähtis. Kui me ei suuda ega taha tõde enda jaoks selgeks mõelda, tuleb meil toetuda sellele, mida süda ütleb.”
Piiblisalmid tänaseks: Ester 3-5; 1. Korintlastele 14
