„Ma tunnistan Issandale oma üleastumised. Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.“ (Psalmid 32,5)
Kreekakeelne sõna „ülestunnistus“ koosneb kahest sõnast: „sama“ ja „kõnelema“, mis tähendab, et ülestunnistus on ütlema sedasama, mida Jumal ütleb. Mitte kuskil Piiblis ei ole öeldud, et patt on sama, mis viga, halb otsus või libastumine. Piiblis aga on väga selgelt öeldud, et Jumal andestab patud: „Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega pea meeles su patte.“ (Js 43,25) Niisiis: 1) ei ole patu ülestunnistamine sama, mis vabandamine. Vabandamine on korraga nii kohane kui vajalik, kuid Jumal ei andesta sellepärast, et Sa vabandust palud. Patu ülestunnistamine on nõustuda Jumalaga üleastumise olemuse, suuruse ja raskuse osas. 2) ülestunnistus ei ole seotud tunnetega. Mõned meist tunnevad kahetsust, süütunnet või satuvad oma pattude pärast masendusse. Kui sellised tunded ülestunnistuseni viivad, siis on see väga hea. Kui me neid tundeid ka ei tunne, siis meie ülestunnistus on ikka siiras ja toimiv. 3) ei ole ülestunnistus sama mis virisemine. Oma vigadest nimekirja tegemine ja selle Jumalale ette kandmine ei ole sama, mis patu ülestunnistamine, pigem virin. Jumal tahab, et talle oma üleastumised üles tunnistaksid ja tema definitsiooniga patust nõustuksid. Siis võid Taavetile sarnaselt öelda: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks. Sela.“ (Ps 32,5) Tunnista oma patud Jumalale ja usu, et ta on Sulle andestanud. Hs 31-33 Mark 16:1-20 Ps 80:1-11 Õp 15:11-14
