Tunnista või kivistu II

„Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (Apostlite teod 2, 7)
Kirikul on täna vaid kaks võimalust – kas tunnistada või kivistuda. Kui me ei jaga oma usku nendega, kes kirikust väljaspool on, siis lõpetame kas ummikus või surmakorinates. Uue Testamendi kirikut kirjeldatakse järgmiste sõnadega: „Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.“ (Ap 2, 7) Nad mõjutasid iga kihti ühiskonnas ja nende vaenlased ütlesid: „Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud.“ (Ap 17,6) Kui kirik oma uksed homme kinni paneks, kas keegi peale koguduse märkaks seda? Mõtle kõigi algusaegade usklike peale. Nende ülesanne tundus geograafiliselt võimatu – tookord arvasid inimesed, et maakera on lame. Neil ei olnud lennukeid, raadiot, televiisorit, trükimasinaid, internetti ega ühtegi muud kaasaaegset kommunikatsioonivahendit. Kõik näis võimatu olevat ning lisaks sellele ei lubanud ametivõimud Jeesuse nime nimetada. Sotsiaalses plaanis oli see võimatu. Pealegi, kes kuulaks inimesi Galileast, kel pole ei kultuuri ega klassi? Ometi olid just nemad Püha Vaimu läbi Jeesuse tunnistajad ja inimsed kuulasid neid. Nad saatsid vähesega palju korda ja meie omakorda näime paljuga vähe korda saatvat. Arvatakse, et kui vaid 10% keskmise kirku liikmeskonnast tõsiselt evangeeliumi kuulutaks, siis kahekordistuks kogudus aasta jooksul. Varajased usklikud viisid Kristuse maailma, sest olid valmis oma  elu tema eest kaotama. Ka meie peame seda tegema. Hs 40:10 – 42:20 Mk 14:1-11 Ps 24 Õp 21:1-2