Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1. Korintlastele 13, 12)
Kui Corrie ten Boom maailmas ringi reisis ja oma läbielatut jagasi, siis kõneles ta tihti langetatud peaga. Näis, et ta loeb, kuid tegelikult ta tikkis. Kui ta lõpetas oma ettekande, siis oli ka tema tikkimistöö valmis. Alguses näitas ta selle tagumist poolt, mis oli erinevat värvi niitide rägastik ja ütles: „Nii näeme meie oma elu. Mõnikord ei ole asjadel üldse mõtet.“ Siis pööras ta töö ümber ja näitas selle paremat poolt, öeldes: „Nii näeb Jumal meie elu ning ühel päeval on ka meil võimalus seda tema vaatenurgast näha.“ Ta lõpetas oma kõne jutlustaja Grant Colfax Tullari luuletusega: „Mu elu pole muud kui kudum Issanda ja minu vahel; värve ma ei vali, ta töötab lakkamatult. Tihti koob ta muret ja mina rumalas uhkuses unustan, et tema näeb paremat ja mina pahemat poolt. Alles siis, kui kangasteljed vaikivad ja süstik seisma jääb, näitab Jumal kootut ning selgitab, miks. Tumedad värvid on Kuduja vilunud käes sama vajalikud kui kuld- ja hõbeniidid, mille ta planeerinud on.“ Paulus kirjutas: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.“ (1 Kr 13, 12)
3Ms 15-17 Lk 2:1-7 Ps 46 P Õp 1:32-33
