“…nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.” Roomlastele 12:5
Üks D-päeva maaletungis osalenud ameeriklasest veteran kirjeldas, kuidas ta kohtas Churchilli enne verist rünnakut vihatud natsijõudude vastu. Ta ütles, et D-päev oli ta elu kõige hirmuäratavam kogemus. Ta rääkis: “Tegelikult ma ei usu, et mõned meist oleks suutnud teha seda, mida tegime, kui poleks olnud külaskäiku, millest me vahetult enne Inglise kanalisse sisenemist osa saime.” Külaliseks oli Winston Churchill. Ta sõitis maastikuautoga kohale, ronis välja ja astus rahva sekka. “Ta surus meil kätt ja isegi embas mõnda meist,” kirjeldas veteran. “Ta rääkis oma sõjaaegsetest läbielamistest ja mõistis meie tundeid. Siis ronis ta maastikuauto katusele ja pidas viieminutise kõne. Kogu kõne vältel olid tal pisarad silmis.” Churchill ütles oma kõnes järgnevat: “Härrased, ma tean, et te kardate. Mäletan, et ka mina kartsin, kui sõdur olin. Mul oli eesõigus kaitsta oma kodumaad, tegime seda päevade kaupa, teadmata, kas suudame korda saata seda, mis meile ülesandeks oli antud. Kuid see on nüüd teie hetk. Me loodame teie peale, et te vastate ootustele ja viite täide kõik, mis olete kavatsenud. Vaba maailma saatus lasub nüüd teie õlgadel. Olgu see teie parim tund.” Veteran jätkas: “Pole tarvis öeldagi, et hirmunud sõdurisalk muutus seepeale meestesalgaks, kes oli valmis ette võtma, mida tahes.” Ühtekuuluvus – see on võimas, kui see ellu rakendada!
Piiblisalmid tänaseks: Psalm 58-66; Efeslastele 3
