„Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.” (1. Moosese raamat 22,5)
Kujuta ette, et pead oma lapse Jumala jaoks ohverdama. Jumal ei ütle Sulle isegi, miks seda vaja on. Aabrahami saatsid kaks noort meest tema elu kõige raskemal teekonnal. „Jääge teie eesliga siia! Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde,” (1 Ms 22,5) ütles ta neile. Aabrahami pühendumus Jumalale oli vankumatu. Ta oli otsustanud end olukorrast läbi ülistada ja tugevama teisel pool välja tulla. Mure ja ülistus on vastandid. Rõõm on suurem ülistaja kui mure. Mure avab vaenlasele ukse ja piinab meid, kuid ülistus viib meid otse Jumala trooni ette, kus on rahu, rõõm ja lootus. Jumal lõi meid ülistuseks. (vt Ilm 4,11) Kui mitte miski muu ei aita, siis ülistus aitab, sest see suunab kogu meie tähelepanu Jumalale. Tema on meiega, kui mujalt toetust ei saa. Ära muretse! Anna oma mured Jumalale ja ela tema armus. Arm ei ole lihtsalt jumalik paitus, vaid jõud ja jumalik käivitamine! Ära raiska päevagi oma elust muretsemise peale. Otsusta, mida Sina tegema pead ja mida mitte. Ära ürita Jumala vastutust enda peale võtta. Kui teed seda, mida suudad, siis teeb Jumal ülejäänu. Anna oma mured ja rahutus Jumalale ja hakka nautima seda ülikülluslikku elu, mille tema Sulle andnud on. Niipea, kui tunned, et mure ligi hakkab tikkuma, lõhu see mõttemuster ja ütle: „Ma ei muretse. Ma ülistan sind, Issand. Sina oled hea ja ma usaldan sind täielikult!“ 2 Ms 20:13 1Ms 4:8-16 Õp18:21 Mt 5:21-22
