„Jah, Issanda ees olen ma tantsinud.“ (2. Saamueli raamat 6, 21)
Tõeline ülistus on enda asemel Jumalale keskenduda. Taaveti naine oli ta peale tema käitumise pärast pahane. „Kuidas küll Iisraeli kuningas on täna ennast austanud, paljastades ennast täna oma sulaste teenijate silme ees nagu alp, kes sel kombel ennast täiesti paljastab!” (2 Sm 6, 20) „Aga Taavet ütles Miikalile: „Issanda ees, kes mind on valinud sinu isa ja kogu ta soo asemel ja kes käskis mind olla vürstiks Issanda rahvale Iisraelile, jah, Issanda ees olen ma tantsinud. Ma tahan ennast alandada sellest veelgi rohkem ja olla iseenese silmis alandlik! Aga teenijate juures, kellest sa rääkisid, olen ma auväärne.” (2 Sm 6, 21-22) Taavet kirjeldas puhast ülistust. Ülistus on enda paljastamine, kõige välise jätmine ja pühendumine Jumalale. See on meenutus sellest, et meie oma õigsus on väärtusetu. Jumal on meid armastanud, päästnud ja Kristuse õigsusesse riietanud. Piiblis on kirjas, et Jumalat võime ülistada mitmel erineval viisil: kõnega, hüüetega, lauldes, plaksutades, pilli mängides, käsi tema poole tõstes, põlvitades, Jumala ligiolus lebades ja tema ees tantsides. Taavet ütles: „Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus,“ (Ps 34,2) sest „ma otsisin Issandat ja tema vastas mulle ning tõmbas mu välja kõigist mu hädaohtudest.“ (Ps 34,5) Sõna tänaseks päevaks on: ülista Jumalat ennastunustavalt. Est 1-4 Jh 20:19-31 Ps 105:8-22 Kg 7:1-4
