„Mu rahvas hukkub tarkuse puudusel.“ (Hoosea 4,6)
Ebaratsionaalsete hirmude ja valearusaamade unustamine aitab meil saada selleks, kelleks Jumal tahab, et saame. Johannese evangeeliumi viiendas peatükis kirjeldatud invaliidist mees on selle kohta hea näide. Ta oli kolmkümmend kaheksa aastat vigane olnud, kui Jeesus küsis, kas ta tahab terveks saada. Mehe arust oli olemas vaid üks viis tervenemiseks: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.” (Jh 5,7) Ta arvas, et peab esimesena tiiki astuma ja mõnes mõttes oli see mõte teda aastaid vangis hoidnud. Kuid Jeesus kummutas tema vale uskumuse, öeldes: „Võta oma kanderaam ja kõnni!” (Jh 5, 11) Jeesus vabastas mehe nii füüsiliselt kui vaimselt. Usk on unustada asjatud mured ja ekslikud arvamused, mis meid vangis hoiavad. Kirjasõna lugemine ja uurimine on üks viis, kuidas seda teha, muutes meie meele Kristuse meele sarnaseks. (vt 1 Kr 2, 16) Juba omandatu unustamine on keeruline. Vanadest harjumustest vabanemine on raske, kuid tark samm. Seega leia omale iga päev aega meele uuendamiseks, uute teadmiste ja uute heade harjumuste omandamiseks. Mt 5:20 1 Ts 2:13 – 3:5 1 Kr 4:11-13 Ilm 6:9-11
