„Mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!” (2. Ms 4,12)
Mõnikord pisendame kellegi halba käitumist öeldes, et nende haukumine on halvem kui hammustus. Hammustus võib tõesti hullem olla, aga see ei tee haukumist paremaks. Just see võib last traumeerida ning hirmuga täita. Kas tahaksid lapsevanemana lasta end koeraga võrrelda? Mõnikord on vaja konflikti selleks, et piirid paika panna. Jeesus halastas inimeste peale tihemini kui tülitses nendega või mõistis hukka. Karen Casey Arneson on öelnud oma uskliku tee alguse kohta: „Tulin uuesti kuningriiki armides ja veritsevana, lootes oma haavadele tervenemist leida. Leidsin kellegi, kes puhastas mu hammustused ja vanad haavad kinni sidus. Avastasin ka, et kristluses on varjatud inimsööjad, kes magusalt naeratades sind seljast hammustavad. Uudishimulikud inimesed, kes tulevad tagarääkimise lõhna peale välja.” Jumal hoiatab, et üksteist süüa pole hea. Püüdes oma isu tervislikust allikast täita, ei otsi me halba. Laulik ütleb: „Maitske ja vaadake, et Issand on hea!” (Ps 34,9) Loomus, mida toidame, kasvab tugevaks ning ilma tähelepanelikkuseta langeme vanasse tagasi. Natuke näksimist siin ja natuke nosimist seal toob vana inimsööja kiiresti tagasi, sest süües kasvab isu. Oleme kutsutud oma pattulangenud õdesid ja vendi aitama, kuid meid on hoiatatud ettevaatlikud olema, et me kiusatusse ei satuks. (vt Gl 6,1)”
