„Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega!“ (Psalmid 100,2)
Laulik kirjutas: „Teenige Issandat rõõmuga, tulge tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Issand on Jumal! Tulge sisse ta väravaist tänuga, tema õuedesse kiitusega; ülistage teda ja
andke tänu ta nimele!“ (Ps 100, 2-4) Kuninga ette minnes tuleb järgida protokolli. Ja Taavet andis meile eelneva osas juhtnöörid, öeldes, et Jumala ette tuleb minna rõõmu ja hõiskamisega, tänu ja kiitusega. Kas Sina tunned seda, kui kirikusse lähed? Või lähed sinna kui külastaja, kes laval esinejaid vaatab? Meid kõiki on kusutud ülistama. Ülistus on rohkem
kui kuulamine, see on ka ise nii suu kui südamega ülistamine. Sina pead ise ka Jumalat ülistama, sest keegi teine ei saa seda Sinu eest teha. Mõnikord võib ülistamine raske olla.
Piiblis on kirjas: „Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ (Hb 13, 15) Jumal tahab ohverdavat ülistust. Ülista ka siis, kui Sul
ei ole tuju, kui Sul on rasked ajad või kui tunned, et pole mitte millegi eest tänulik olla. „Ma tänan Issandat igal ajal, alati on tema kiitus minu suus.“ (Ps 34,2) Js 38-41 Jh 7:45-53 Ps 9 Õp
28:13-16
