“Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda…” 2. Korintlastele 5:14
Paulus kirjutas: “Sest Kristuse armastus sunnib meid, kes me otsustame nõnda…” Jumal otsib vabatahtlikke, mitte kutsealuseid. Kutsealuseid ajendab seadus, vabatahtlikke aga armastus. Pärast Pearl Harbouri rünnakut olid värbamiskeskused üle Ameerika täis poisse, kes olid võitlusse minekuks liiga noored, mehi, kes olid erru läinud ning isegi pimedaid. Üks vanem mees ütles värbamisohvitserile: “Ma peaksin suureks eesõiguseks oma maa eest surra.” Miks on mehed ja naised vabatahtlikult valmis seda tegema? Kas kohusetundest? Jah, mingil määral, kuid on veel midagi palju suuremat – armastus! Nende südant kisub selle poole kindel põhjus. Kui Martin Luther vaatas näkku vabadusekaotusele, perest ja vaimulikuametist ilmajäämisele ja võimalikule surmale, ütles ta sõnad, mille mõju ulatub veel tänapäevagi: “Ma ei võta oma sõnu tagasi. Mu südametunnistus on Jumala Sõna vangis!” Keegi ei peaks kunagi anuma ega sundima Sind pühapäevakoolis õpetama, noortega töötama, kristluse põhitõdesid õpetama, haigeid, üksildasi või hädas inimesi külastama ega teisi teenima. Hoopis Sina peaksid anuma võimalust seda teha! Paulus ütles: “Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. … Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust…” (Fl 3:7-8). Kristusele pühendumine on nagu tühjale pangatšekile alla kirjutamine, Sa ütled sellega: “Issand, Sina pane summa paika.” Sa ei tee Jumalat teenides Temale teenet, vaid Tema austab Sind, lubades Sul Teda teenida. Mõõda seda, mida võiksid Issanda heaks teha, sellega, mida Tema heaks tegelikult teed.
Piiblisalmid tänaseks: 1. Moosese 3-5; Matteuse 2
