„Ja te otsite mind ja leiate minu, kui te nõuate mind kõigest oma südamest.“ (Jeremija 29, 13)
Kirjanik Eli Wigle kirjeldab oma raamatus „Valdav palve“ („Prevailing Prayer“) John Wesley palveelu järgmiselt: „John Wesley palvetas alati kaks tundi päevas. Mõnikord kogus ta kokku rohkem inimesi ning nad palvetasid terve öö või kuni Jumala vägi alla tull. Mitte miski ei olnud liiga suur või liiga väike Jumala ette viimiseks. Jutluse keskel võis teda tabada selline valuhoog, et ta ei saanud rääkida. „Ma tean, mis mu ravim on,“ ütles ta ning laskus põlvedele. Hetkega kadus valu. Valudes, palavikus ja köhaga vaevalt rääkida suutes ütles ta: „Ma hüüdsin Jeesuse poole ja palusin tal mulle usku juurde anda. Kõneldes kadus mu valu, palavik läks alla ning mu keha sai jõudu täis.“ Wesley lükkas maailma käima oma innukuse tulega, sest ta oli oma palvete tulega taeva käima lükanud. Tema palved puudutasid inimeste teadvust, sest neil palvetel oli ligipääs Jumalale.“ Miks ta iga päev kaks tundi palvetas? 1) sest tema jaoks oli palve puhastava ja korrigeeriva väega. „Oo, täida kõik, mis minus puudu on, paranda kõik, mis minus viga on, täiusta see, mis mind puudutab,“ palus ta. 2) ta teadis, et Jumala plaan ja tahe on ainus, mida Jumal teha kavatseb. „Ja see ongi see julgus, mis meil on tema ees, et kui me midagi tema tahtmist mööda palume, siis tema kuuleb meid.“ (1 Jh 5, 14)
Ho 1-5 Lk 19:22-40 Ps 116:12-19 Õp 8:10-13
