Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?“ (Psalmid 116,12)
Kõige kindlam viis lapse võimalused õnnelikule elule ära rikkuda on nende igale soovile ja tahtmisele järele anda. Õpetada neile, et maailm on neile võlgu, julgustada arvamust, et neil on õigus saada ning mitte lasta neil vaevaga midagi saavutada. Raamatus „Väikesed naised“ räägib Pr March oma tütardele järgmise loo: „Elas kord neil tüdrukut, kel oli piisavalt süüa ja juua, mugavused ja meelelahtused, kuid sellele vaatamata ütlesid nad kogu aeg: „Kui mul vaid oleks see,“ või „Kui vaid saaksin seda teha.“ Seepärast küsisid nad ühe vana naise käest, kas tol on nõidust, mis nad õnnelikuks teeks ja naine vastas: „Kui oled rahuolelmatu, siis mõtle oma õnnistuste üle ja ole tänulik.“ Tüdrukud otsustasid naise nõu kuulda võtta ning avastasid varsti oma suureks üllatuseks, et olid väga heal järel. Üks avastas, et raha ei takistanud häbil ja kurvastusel rikaste inimeste elu osa olla, teine leidis, et ta oli õnnelik oma nooruse, tervise ja hea tuju üle ning kolmas leidis, et kuigi aidata süüa teha ei olnud talle kõige meelepärasem, siis näljasena magama minna oleks olnud veel ebameeldivam. Nii otsustasid nad kaeblemise ja hädaldamise lõpetada ning oma õnnistusi nautima hakata. „Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?“ (Ps 116,12) Tänades!
1Jh 1:1-3:10 Jh 7:14-24 Ps 104:19-26 Õp 24:28
