„Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua.“ (Apstlite teod 27,10)
Paulus ütles kõigile enne reisi Rooma: „Mehed, ma näen, et edasipurjetamine muutub ohtlikuks ja võib suurt kahju tuua mitte ainult lastile ja laevale, vaid ka meie elule.” (Ap 27, 10) Teine kirjanik on öelnud: „Paulus ei pidanud silmas pisikest kriimu ja väikest kahju, vaid reisi, kus ootas ees eluohtlik katastroof. Pauluse jaoks oli see laevareis tee märtrisurma poole. Paulus elas oma missiooni lõpuni, kuni lõi surmava hoobi Rooma Impeeriumi, selle poliitilise geeniuse, sõjalise ülemvõimu, au ja uhkuse pihta. Kui Paulus evangeeliumi Rooma viis, siis värises põrgu ja taevas hõiskas. Me oleme kõik võitnud sellest, et pisike võitlusarme täis mees, ahel jala küljes, pööras Rooma elanikke usku ja andis meile kirju efeslastele, koloslastele, filiplastele ja Filemonile. Apostlite tegude 27. peatükk annab sellele teekonnale elu: „Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre. Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada. Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole. Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus. Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.“ (Ap 27, 38-44) Hoia oma pilk Jeesusel ja tuled tormist välja. Võid selles kindel olla!
2 Sm 6:11-23 Lk 18:18-30
