„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“ (Matteuse evangeelium 5,7)
Halastus on rohkem kui andestamine, vähem kui armastus, erinev armust ja käib käsikäes õiglusega. Andestamine käivitub vaid eksimuse korral, halastus on aga kogu aeg tegutsemisvalmis. Halastus viib andestamiseni ja loob andeks andmise, aga on rohkem kui andestamine. Halastus ulatub nõrkadeni, abivajajateni ja nendeni, kel on vaja kaitset ja suunda. Nii nagu andestamine halastusest välja voolab, nii voolab ka arm armastusest välja. Armastus on halastuse allikas, olles halastusest suurem. Armastus on olemas vaatamata vajadusele või patule. Halastus annab karistusele leevendust, kuid arm on täielik andeksandmine. Halastus leevendab valu, kuid arm ravib haiguse. Halastus vaatab vigadest mööda, kuid arm unustab vead. Jumal on korraga halastav ja õiglane. Halastus, mis ignoreerib või keeldub patuga tegelemast, on võltshalastus. Õiglus tahab, et me patule silma vaataks ning sellega tegeleks. Halastus annab meile võimaluse seda teha, et saaksime andestuse. Jeesus ütles: „Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“ (Mt 5,7) Mida enam halastame, seda enam halastust Jumalalt saame. Oleme kui halastuse vooluvõrk, saades Jumalalt ja seda siis teistele edasi andes. Halastav inimene on vaba tunnete ahelatest, vaimsest seotusest ja kibedusest, mis vaimset kasvu takistab. Jumalast meisse voolav halastus tervendab. Me ei pea kunagi kellegi vastu rohkem halastust üles näitama kui Jumal meie vastu.
Jr 4-6 Lk 20:27-47 Ps 38:1-12 Õp 8:22-23
