Oleme astunud ajas jõulude ootusaega. Ootame, et päevad saaks taas valgust täis. Talvine pööripäev, mil kõige pimedam aeg annab käe valgusele, on lootuse
kõrghetk, mida aegade algusest on inimene tähistanud. See on kummardus Loojale – tänu ja austus loodu eest . Tänu kindluse eest, et maailm kestab ja on hoitud. Et on õhtu ja on hommik. Et valgus võidab pimeduse. Ja Valgus on elu allikas.
Ka kristlastele on see talvine pööripäev vägagi pöördeline päev – just siis tähistame Jumala Poja sündi, kes on andnud inimestele lootuse, elule uue sisu ja tunnetuse.
Mitmed pärimused kirjeldavad traditsioonide teket, mis kujundavad meie teineteisest hoolimise vajadust. Jõulutunne väljendub Armastuses. Armastuses kinkis Jumal oma Poja ja kingituste kaudu jagame meiegi armastust. Armastus muudab kõik. Ja kuigi vahel ei saa me kingitust kuidagi käega ei katsuda ega silmagagi näha. Ometi ei ole armastus ka lihtsalt emotsioon. Kuid meie tundemaailma ning mõtlemistki kujundab see küll.
Lapse sünd on ime, mida lapsevanemad kogevad. Lapse sünniga muutub kindlasti palju, elukorraldus ei ole kindlasti enam endine. Sama on jõululapse sünniga. Kui me oleme jõululapse oma perre vastu võtnud, on meie elu muutunud.
Nii nagu me inimlapse sünniks valmistume, nii valmistume me ka jõululast vastu võtma.
Kirikukalendris on selleks ootusaeag – advent – aeg, mil saab oma ellu vaadata, mõtiskleda, mis väärt maha jätta ja mida uuendada, kasvatada.
Kiire elurütmi juures me ei märka olemise müstilist, selle imelisuse poolt. See on midagi sellest, mis toimib meie osaluseta ja jätab kindlasti meie ellu jälje. Nagu ka jõuluajal – kui me koguneme jõulukuuse ümber, kui me oleme perega koos ühises ringis, jagame üksteisega toredaid hetki, jagame kingitusi – ja olles nendes hetkedes, tundub kõik toimuv üsna tavapärane, kuid hiljem nendele tagasi mõeldes, meie mälestustes kerkivad need hetked ja tunnetused esile kandes ka erilist värvingut.
Tänapäeva inimesed nimetavad jõuluimesid päkapikkude töötulemuseks – nende abil saab nähtamatu nähtavaks. Sedasi seletatakse lastele jõulusokkidesse toodud maiustuste teket, nii püütakse meis meie parimaid omadusi esile tuua – ole hea laps, päkapikud näevad ja kuulevad…
Vanasti teadis iga laps, et Jumal on kõikjal ja Tema teab ja näeb ja kuuleb. Ja aitab. Jumala abi on üks osa Armastusest. See ei ole ainult jõulukink jõulupuu all klantsivas paberpakendis. Päkapikud tulevad veidi enne jõule ja kaovad seejärel järgmiste jõuludeni taas ära. Kui me Jumala Poja kingitusena vastu võtame, jääb ta meie saatjaks, võttes osa meie igapäeva elu muredest ja rõõmudest. Ja nähtamatu võib saada igal päevaks nähtavaks. See on aastaringne jõuluime.
Ja lisamata ei saa kuidagi jätta – igaüks meist võib Jõululapse oma ellu kaasa võtta. Selleks ei pea ootama isegi mitte jõuluõhtut või talvist pööripäeva. Pidu ja ülev hetk, mil Valgus pimedusest võitu saab, võib juba praegu alata. Valgus on eluallikas.
