Haridus- ja teadusministeerium on teinud Tartu luterlikule Peetri koolile ja Kaarli koolile ettekirjutuse muuta oma töökorraldust nii, et luterlik usuõpetus oleks õpilastele vabatahtlik.
Järgnevalt refereerime ajalehes,,EESTI KIRIK” ( Nr4, 01.02.2023) õigusteaduse doktor Priit Kama selgitust, milline on vanemate otsustusõigus laste usulisel kasvatamisel ja harimisel nii Eesti kui ka rahvusvahelise õiguse järgi:
– Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt peab riik austama vanemate õigust tagada lastele vanemate usuliste ja filosoofiliste (mõnes keeles tõlgitakse viimast sõna „maailmavaateliste“, mis annab mõtet ehk paremini edasi) veendumustega kooskõlas olev haridus (1. lisaprotokoll art 2). ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi austavad riigid vanemate õigusi ja kohustusi suunata last talle kuuluva usuvabaduse rakendamisel (art 14 lg 2).
– Mingit maailmas üldtunnustatud vanust, millest alates muutuks lapse otsustusõigus tähtsamaks tema vanemate omast, ei ole. Enamasti leitakse, et see peaks juhtuma millalgi enne lapse päris täiskasvanuks saamist. Eri riikides varieerub see murdepunkt tavaliselt 14. ja 16. eluaasta vahel. Selliseks näiteks on ka Eesti kirikute ja koguduste seadus, mille järgi võib noorem kui 15aastane laps kuuluda kogudusse „oma vanemate või eestkostja loal“ (§ 10 lg 2).
– Usuvabaduse hulka kuulub ka võimalus usku õpetada. See võib toimuda avalikes koolides – muidugi neile, kes seda ise või kelle vanemad seda soovivad. Kuid rahvusvaheliste lepingutega ei ole riigid endale võtnud kohustust võimaldada konfessionaalse usuõpetuse õpetamist avalikus koolis. Seda ei näe täna ette ka Eesti seadused – ehkki vabatahtlikku konfessionaalset usuõpetust avalikus koolis ei saaks millekski põhiseaduse vastaseks pidada. Riikides, kus konfessionaalset usuõpetus avalikus koolis õpetada ei saa, tuleb seda paratamatult teha kas pühapäevakooli vormis või kirikukoolides, mis annavad riikliku õppekava kõrval ka usulist kasvatust ja haridust. Kui tõlgendada sätet nii, et ka kirikukoolis võiks laps õppida usuõpetust saamata, siis vähemalt põhikooli laste puhul seaks see kahtluse alla neid sellesse kooli saatnud vanemate õiguse lapsi enda maailmavaate kohaselt kasvatada ja usuliselt suunata, mida rahvusvahelises õiguses tunnustatakse.
– Võib muidugi juhtuda, et mõnele lapsele on kirikukool tõsiselt vastunäidustatud. Sel juhul oleks õige vahetada kooli, mitte püüda olukorda lahendada lihtsalt usuõpetuse ärajätmisega. Nii oleks mõistlik mitte asuda erakooliseaduse sõnastust kuidagiviisi täpsustama, vaid tõlgendada seda kooskõlas vanema õiguse ja kohustusega last usulistes valikutes suunata ning maailmavaateliselt kasvatada, mis annab talle ka õiguse usulise hariduse andmiseks oma lapsele kirikukooli valida.
artikkel täies mahus http://www.eestikirik.ee/usuopetusest-kirikukoolis/
