Suur reede, vaikne laupäev ja ülestõusmispühapäev – kolm väga erineva sõnumiga päeva. Suur reede – Jeesuse ristisurm Kolgata mäel. Vaikne laupäev avab ristisurma olemuse – Jeesus lunastas surma läbi inimkonna – see on ristiusu kese. Pühapäeva sõnum tähistab surma võitmist, surmast ellu tõusmist. Elu võitu. Kuid mitte ainult. Selles tähistatakse ka elu mõtet: vilja kanda.
Raamatute raamatus on:,, Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis
see jääb üks, aga kui see sureb, siis kannab palju vilja.“(Jh 12:24)
Viljakandmine tähendab enese maha panemist ja uuele kasvuruumi tegemist.
Selles tähendamissõnas on piltlik selgitus inimese potentsiaalist.
Kui me soovime oma eesmärke täita, peame selle nimel pingutama, sageli kõik endise nö maha panema, et uus saaks alguse.
Taimede puhul me näeme seda protsessi reaalselt. Üksik nisuiva – pealtnäha täiesti elutu. Kuiv ja kõva. Ent üksnes pealtnäha, nii kaua kui ta on kuskil viljasalve nurgas. Mulda sattudes kaob temast elutus. Seal, pimeduses, inimese pilgu eest varjatult sünnib järjekordne ime. Mõne aja pärast pistab mullast välja noor roheline võrse, et kasvada viljapead kandvaks kõrreks. Ühest seemnest saab märkamatult mitu. Peab tunnistama, et tegelikult nisutera mullas ei sure, see on metafoorne väljend – tegelikult nisutera idaneb, ta ei hävi – temaga toimub uussünni ime. Selle nisutera näitel mõistame, et Jeesus ütles – ka meie elu idaneb, kui me anname selle Jeesusele. Iga seemne idanemine on Jumala ime, nii on iga uussünd Jumala ime – läbi uussünni väljub meie potentsiaal.
Kuidas ja milleks me seda potentsiaali kasutame? Igal meist on mõjupiirkond,me võime avaldada mõju, mis toob esile muutuse. Avada elu mõtte, mis teostub viljakandmises.
