„Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina.“ (1. Korintlastele 7,7)
Vallaline olemine ei ole vale. Mõnikord näeme ilusat vallalist meest või naist ning mõtleme, mis neil viga võiks olla. Neil ei ole midagi viga. Võib-olla, oleks neil midagi viga siis, kui nad abielus oleksid, sest parem olla vallaline kui abielus vale inimesega. Räägitakse lugu kahest sõbrast. Üks nägi, et teine kandis abielusõrmust nimetissõrmes. „Imelik. Kas see on sinu abielusõrmus?“ „Jah, on küll,“ ütles sõber. „Aga miks sa seda siis vales käes ja vales sõrmes kannad?“ küsis sõber. „Teen seda, kuna olen abielus vale naisega,“ kostis vastuseks. See võib tunduda naljakas, aga Piiblis on kirjas, et vallalise elu on ühtaegu hea ja armuand. Paulus kirjutas: „Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina. Kuid igaühel on oma armuand Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti.“ (1 Kr 7,7) Vallalisus ei muuda Sind vaimsemaks. Kuid on inimesi, kes on kutsutud vallalise elu elama. Paulus oli üks neist. Ta kirjutas: „Vallalistele ja leskedele ma ütlen, et neil läheks paremini, kui nad jääksid nõnda nagu minagi.“ (1 Kr 7,8) Seitse aastat oma teenistusest oli ta vanglas, kus ta oma kirjad kirjutas. Temale antud ülesanne sobis vallalisele inimesele. Keegi ei pea häbenema oma vallalise seisust.
Ap 1:1 – 3:10 Lk 7:36-50 Ps 123 Õp 16:1
