“Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta…” 2. Korintlastele 7:10
On olemas seesugune kahetsus, mis viib meeleheitele, sest Sa ei usu, et Jumala armust piisab Su pattude katmiseks. Kuid on ka Jumalale meelepärane kurvastus, mis “…toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta…” Seesugune kahetsus tõmbab Sind Jumalale lähemale ja paneb veel enam Teda usaldama. “Sest vaadake, millise innukuse on teis tekitanud just see, et te Jumalale meelepäraselt kurvastasite, millise kaitsekõne, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsuse, millise innu, millise karistuse! Teie olete end kõigiti näidanud puhtana selles asjas.” (2Kr 7:11).
Jon Walker kirjutas: “Kui majanduslangus algas, hakkasin kahetsema, et polnud odavamat maja ostnud. Kui me vaid oleksime odavama maja ostnud! Kui me vaid oleksime taibanud maja rentida! Kui me vaid oleksime jäänud eelmisesse majja! Ma võin end “kui vaid” mõtlemisega depressiooni ja tardumusse viia, kiiludes end kinni kahetsuse ja edasiliikumise vahele. Kui mu fookus pole Temal, kes mind tegelikult varustab, lasen kahetsusel muutuda Jumalast suuremaks ning sellest mõttekäigust loogiliselt tulenevalt usun, et minevikus tehtud valikud, mõni varasem sündmus, õnnetus, kompromissile minek või eksimus on võimsamad kui Jumal, kes pani sõna läbi maailma toimima. Me elame “kui vaid/mis siis kui” hetkedes enam, kui ise arugi saame. Need mässivad meid lootusetuse tardumusse, kus pelgame halbu valikuid, mis oleme teinud ning valikuid, millega veel silmitsi seista tuleb. Kuid Jumal kallab oma armu just käesolevasse hetke.
Teel olles teeme otsuse ning jääme sellele kindlaks, uskudes, et isegi, kui me eksime, on Jumal piisavalt suur, et pöörata meie eksimused ümber. Kui kahetsusest saab jumalatu kurvastus selle asemel, et olla jumalakartlik kurvastus, leiad end enesehaletsusse uppumas, selle asemel, et vaadata Temale, oodates, et Tema pöörab kõik kasuks “…neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.” (Rm 8:28).
Piiblisalmid tänaseks: Luuka 21-22




