„Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete?“ (Nutulaulus 1, 12
Ühel külmal jaanuarikuu hommikul mängis noor viiuldaja Washington D.C. metroojaamas Bachi heliteoseid. Üks keskealine mees seisatas korra ja kiirustas siis edasi. Nelja minuti möödudes sai noor mees oma esimese dollari, mille üks naine talle käigupealt viskas. Kuus minutit hiljem peatus üks mees, nõjatus vastu seina, kuulas natuke, vaatas oma kella ja läks edasi. Kümme minutit hiljem peatus pisike poiss, kuid tema ema kiirustas teda edasi. Teised lapsed tegid sama, kuid kõikide laste vanemad kiirustasid peatumata edasi. Noor muusik mängis seal nelikümmend viis minutit. Selle aja jooksul peatus kuus inimest ja jäi kuulama ja kakskümmend andis talle raha. Ta sai kokku 32 dollarit ning kui ta mängimise lõpetas, ei pannud seda keegi tähele ning keegi ei aplodeerinud. Viiulimängija oli maailmakuulus Joshua Bell ning mõned kõige keerulisemad palad mängis ta oma 3,5 miljonit dollarit maksval viiulil. Tema kaks päeva varem peetud kontsert oli välja müüdud ning inimesed maksid keskmiselt 100 dollarit pileti eest. Nad maksid täpselt sama kontserdi eest, mille ta tol jaanuarihommikul metroos andis. Joshua Bell võttis osa sotsiaalsest eksperimendist, mille viis läbi ajaleht „The Washington Post“. Küsimus Sinule on: kui Sul ei ole mahti peatuda ja kuulata maailmakuulsat muusikut mängimas parimaid palu imelisel instrumendil, siis millest muust väärtuslikust Sa oma elus veel mööda kiirustad? Hs 14:1 – 16:52 Lk 19:1-10 Ps 103:1-12 Õp 19:12-16
