„Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Matteuse evangeelium 6,34)
Räägitakse lugu kellast, mis veetis palju aega oma tuleviku pärast muretsedes ning arvas, et pidi igas sekundis kaks korda tiksuma. „Kui palju tiksumisi see kokku teeb?“ mõtles kell. Kell hakkas arvutama ning arvutas välja, et ta peab tiksuma 120 korda igas minutis ehk 7200 korda igas tunnis. Kahekümne nelja tunni jooksul peaks ta tiksuma 172800 korda ning 63072000 korda aastas. Nüüd oli kell tiksumise välja arvutamisest ja selle peale mõtlemist väga pinges ja hakkas higistama. Lõpuks arvutas kell välja, et kümne aasta jooksul tiksub ta 630 720 000 korda ning peale seda sai kell närvivapustuse ja jooksis kokku. Psühholoogid arvavad, et umbes 95% sellest, mille pärast me muretseme, ei juhtu. Mis siis saab viimasest 5%? Neljal korral viiest lähevad asjad paremini, kui me arvasime ja toovad kaasa hulgaliselt õnnistusi. Vaid 1% kõigest halvast, mida me mõtlesime, juhtub ning harva on see nii halb, kui arvasime. Seepärast ütles Jeesus: „Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.“ (Mt 6,34) Apostel Peetrus pani asjad perspektiivi, öeldes meile: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!“ (1 Pt 5,7) Sõna tänaseks päevaks on – ära paanitse tuleviku pärast!
2Mo 33-35 Mt 7:15-29 Ps 79 Õp 2:9-10
