„Aga meil on meile antud armu järgi erinevaid armuande.“ (Roomlastele 12,6)
Piiblis on kirjas, et Jumal annab meile igale annid ja armu nende kasutamisks. Oma ande piiridest välja liikudes tuleb meil oluliselt rohkem pingutada. Kohates kedagi, kes on palju saavutanud või ise kaugele jõudnuna tuleb eelnevat meeles pidada. Paulus rääkis viit keelt ja kirjutas poole Uuest Testamendist, kuid võitles igapäevast võitlust ihus oleva vaiaga. Paludes Jumalalt abi selle eemaldamiseks, ei olnud Jumal seda nõus tegema. „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” (2 Kr 12,9) Oma ande piirides liikudes on meil armu tarvis ning armu on tarvis ka siis, kui liigume valdkondadesse, mille jaoks meil anne puudub. Räägitakse lugu mehest, kes läks andekat jutlustajat kuulama ning istus juhuslikult jutlustaja abikaasa kõrvale. Kõne ajal pani mees tähele, et jutlustajal olid jalas monogrammiga sokid. Tähelepanelikumal vaatlemisel nägi ta, et seal ei olnud kaks tähte, vaid neli. Peale kõne lõppu pöördus mees jutlustaja abikaasa poole ja küsis, mida need tähed tähendavad. Naine vastas, et monograam on lühend sõnadest „varbad käivad siia“ ja aitavad mehel end riidesse panna. Ükskõik, kui vanaks me elame, on alati mingi valdkond, milles meil rohkem pingutada tuleb. Jumala arm on aga piisav iga väljakutse jaoks. See ongi sõna tänaseks päevaks.
2Mo 36-38 Mt 8:19 Ps 81 Õp 2:11-15
