„Kõike, mida te iganes palves endale palute – uskuge.” (Markuse 11, 24)
Pastor Charles Haddon Spurgeon ütles: „Usu Jumalat, kuni saad teda vastuse eest tänada. Kui vastus viibib, siis palu usus edasi. Usuta palve on takistus ning hõõrub Su usu õhukeseks, kuni seda enam ei ole. Selle palve tagant tõukajaks on selgelt Sinu oma soov. Pole vale oma palvesoov taas Jumala ette tuua, kui ta Sind ootama sunnib, kuid tee seda usus. Ära palveta end usust välja. Võid Jumalale öelda, et ootad temasse uskudes ja teda vastuse eest ülistades. Miski ei kinnita usku paremini, kui vastuses nii kindel olemine, et võid selle eest Jumalat tänada. Palved, mis meid usust eemale viivad, eitavad Jumala tõotusi tema Sõnas. Sellised palved on vaid südame rahutuse väljendus ja rahutused viivad uskmatusele. „Meie aga, kes oleme uskunud, saame hingamisse” (Hb 4: 3). Usust eemale viivad palved sünnivad mõtete keskendumisest raskustele, mitte Jumala tõotustele. Aabraham „ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat.” (Rm 4:19, 20). Olgem ettevaatlikud ja palvetagem, et me ei satuks kiusatusse end usust eemale palvetada.”
1Mo 30:25 – 31:55 Mt 21:1-11 Ps 136:13-26 Õp 6:32-35
