Ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda.“ (Roomlastele 12,3)
„Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: „Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.” Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!” Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.”(Lk 18, 10-14) Eelneva loo moraal on, et Jumalal on rohkem kannatust ausa patuse kui end ülendava kristlasega. Kui variser end tegemata pattude eest õnnitles, siis oli tema patt vaimne uhkus. Mida head uhkus Sulle annab? Kas mõõdad teisi oma tegude järgi ning hindad neid samamoodi? Ainus suur tegu, mis on Jumalale meelepärane, on Kristuse ristil olemine. „Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.“ (2 Kr 5, 21) Õiglus, mis meil on, on meile antud, mitte teenitud. Ära ülenda end! Js 38-41 Lk 2:34-40 Ps 74:1-11 Õp 2:6
