Laupäev, 6. september Ära valmista Jeesusele piinlikkust
“Ülempreester küsitles nüüd Jeesust tema jüngrite ja õpetuse kohta.” Johannese 18:19
Kui Jeesus pole selline, kes “…ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele…” (Hb 4:15), kas Tal võib sellele vaatamata meie tegude ja suhtumiste pärast piinlik olla? See oli ju piinlik, kuidas Maarja ja Joosep Jeesust segasid, kui Ta 12-aastase poisina templis istudes oma kõnega kõige helgemaid päid hämmastuma pani. Vanemad viisid Ta nende juurest ära, öeldes: “Poeg, miks sa oled meile nõnda teinud? Vaata, su isa ja mina oleme sind südamevaluga otsinud.” (Lk 2:48). See on ju piinlik, kui tõused oma kodukirikus püsti ja annad teada, et oled Messias ning seepeale kihutavad inimesed, kellega koos oled üles kasvanud, sind külast välja ja üritavad kaljult alla tõugata (Lk 4:29). See oli ju piinlik, kui Jeesus ütles Jairusele, et tema surnuks peetud tütar üksnes magab ning majalised “…naersid tema üle.” (Mt 9:24). Mõtle nüüd pisut järgnevale. Kui ülempreester küsis Jeesuselt Tema õpetuse kohta, kostis Ta: “Miks sa küsid seda minult? Küsi nendelt, kes on kuulnud, mida ma olen neile rääkinud.” (Jh 18:21). Seepeale andis üks kõrval seisnud sulane Jeesusele kõrvakiilu. Kui piinlik! Kõige piinlikum hetk Jeesuse elus võis aga olla siis, kui ülempreester ei pärinud Tema õpetuse kohta, vaid uuris, kus Ta jüngrid on. Juudas oli Teda reetnud, Peetrus salgas Ta maha, teised redutasid siin ja seal. Mida Tal öelda oli? Nüüd küsin Sinult, kas Su iseloom, käitumine ja Kristusele pühendumine on Talle rõõmu- või piinlikkuse allikaks? Gandhi ütles kord: “Kui kristlased elaksid tõesti Kristuse õpetuse kohaselt, oleks kogu India tänaseks kristlasi täis.” Kui asi puudutab õpetust, võid end nähtavasti kindlalt tunda. Kuidas on aga lood jüngriks olemisega?
Piiblisalmid tänaseks: Hesekieli 37-39; 2. Johannese
