„Armasta…“ (Matteuse evangeelium 22, 37)
Kui jurist Jeesuse käest küsis, milline käsk kõige olulisem on, siis vastas Jeesus, et tuleb armastada Jumalat, teisi ja iseennast. (vt Mt 22, 37-39) Pane tähele käsku armastada. See ütleb palju armastuse tõelise loomuse ja käitumise kohta. Kui on võimalik käskida armastada, siis ei ole armastus vaid tunnete küsimus. Tõeline armastus on tahte küsimus. Just seepärast oli Jeesusel võimalik seda väljendada. See on käsk, millele järgneb pühendumus. Tunded on loomulikult olulised, kuid tõeline armastus toimib tunnetele vaatamata. Kirjanik Mark Sanborn kirjutab: „Õppisin kaua aega tagasi ära, et inimeste armastamine ja see, et nad mulle meeldivad, on kaks erinevat asja. Kui keegi meeldib, siis on see tunnetel rajanev reaktsioon. Erinevalt armastusest on see tunne. Oma tundeid on aga raske kontrollida. Me võime suuta kontrollida seda, kuidas me oma tundeid väljendame, kuid tundeid endid me kontrollida ei saa. Inimene võib olla vihane, kuid otsustada käituda armastavalt. Tunne on reaktsioon. Võib-olla sellepärast käskis Jeesus meil oma vaenlast armastada. Ta teadis, et see, kas keegi meeldib või ei meeldi, ei ole meie otsese kontrolli all. Olen õppinud, et armastus on tegevus. Ma võin armastada inimest, kes mulle tegelikult ei meeldi. Võin selle inimesega suhelda ja temaga käituda teatud viisil, sest see on õige, isegi kui mind ei täida soojad tunded tema vastu.“ Teise inimese vastu armastavalt käitudes liiguvad tunded käitumisega kaasa. Proovi järele!
1Mo 17-19 Lk 1:67-80 Ps 42:6-11 Õp 1:28-31
