„Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1. Johannese kiri 4,8
Armastus ei ole nimisõna vaid tegusõna. See ei ole miski, mida tunned või mõtled, vaid miski, mida teed. Kui Ema Teresa 1948. aastal Calcuttasse jõudis, siis viis ta kõige esimese asjana viis mahajäetud last oma „kooli“. Enne aasta lõppu oli tema vabaõhukoolis nelikümmend üks õpilast. Varsti sai tema töö „Heategevuse misjonäri“ nime all tuntuks. Nende tegevus keskendus muuhulgas surijate abile ning kord toodi üks prügihunnikust leitud kerjus Ema Teresa juurde. Nälg ja kannatus olid mehe luukereks muutnud. Ema Teresa viis mehe koju ja pani voodisse. Teda pesta üritades avastas ta, et mehe keha oli vakladega kaetud. Pesemise ajal tuli nahk tükkidena maha. Väikeseks hetkeks ärkas mees. Poolteadvusel olles küsis mees: „Miks sa seda teed?“ Ema Teresa vastuseks oli kaks sõna, sõnad, mis on olnud tema elu loosungiks: „Armastuse pärast.“ Rutates on kerge teisi inimesi segajatena või takistajatena näha. Raske on oma ninast kaugemale vaadata ning neid armastada. Armastus on oluline! Piiblis on kirjas: „Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus.“ (1 Jh 4, 7-8)
Hs 40:10-42:20 Lk 21:1-11 Ps 78:17-31 Õp 20:15-19
